//
kursused

Archive for

Uued tehnoloogiad

4. ülesanne: http://oppematerjalid.wordpress.com/2013/03/24/neljas-teema-uued-tehnoloogiad-2/

Lugemismaterjalidest

E-õpikute loomisest ja kooli toomisest on viimastel aastatel olnud väga palju juttu. Mina kuulusin ka üle-eelmisel ja eelmisel aastal töörühma, kes tahtis välja töötada informaatikaõpiku põhikooli II-III astme jaoks. Alguses ei olnud kindlat eesmärki kellelgi, milline peaks lõppresultaat olema. Kahjuks olid meil plaanid suuremad, kui teha suutsime. Lõpuks avaldasime Informaatika materjale põhikoolile. E-õpiku nime me sellele teosele ei pannud. Mina koostasin sellest materjalist tekstitöötluse ja referaadi osa. Võib olla annab seda edasi arendada, lisada interaktiivsust ja muud?!

Loen lugemismaterjalist:
E-raamatu ja e-õpiku puhul võib ette näha mitmeid erinevusi:

  • Erinevalt ilukirjanduslikest raamatutest ei moodusta õpiku monoliitset tervikut: e-õpikut saab müüa üksikute peatükkidena, neid erinevas järjekorras kokku panna jne.
  • e-õpik sisaldab simulatsioone, harjutusi ja muud interaktiivset sisu.
  • e-õpik võimaldab jälgida õppija edenemist ning õpiku sisu sellele vastavalt kohandada.
  • e-õpik võimaldab õppijatel lisada märkmeid, näha teiste õppijate märkmeid jne. (Põldoja, 2012)

Meie informaatika materjalide kogumikul on täidetud esimene punkt ja teisest harjutuste osa. Interaktiivsust, märkmeid  jm lisada ei ole võimalik. Tean, et meie 2. klassi õpetaja kasutab e-aabitsat ja e-loodusõpetuse õpikut. Seal on palju interaktiivset sees (väike näide oli eelmisel semestril tehtud videos).

Interaktiivse tahvliga olen töötanud juba ligi 10 aastat. Mul on SMART Board tahvel ja ma olen sellega väga rahul. Kasutan Notebooki tarkvara ka, aga enamuse aega ikka kõiki arvutiprogramme puutetahvli abil.

E-raamatute loomine

E-raamatu loomiseks on vahendid mitu, aga tegelikult vähe (nagu ma lõpuks järeldasin). Esimene väljapakutud vahenditest on iBooks Author, millega saab luua e-raamatut iPadile. See langes kohe ära, sest arvuti on WindowsOs-ga ja telefon Android.

Järgmisena võtsin PressBooks nimelise. Peale registreerimist pidin vastama küsimusele

PressBooks

Et kui ei tea, mis on USA presidendi perekonnanimi, siis ei ole sa e-raamatu loomise vääriline! 😀

Pressbooksi töölaud näeb välja nagu WordPressil. Kes on sellega tööd teinud, siis on lihtsam. Ei ole küll kategooriaid ja postitusi, kuid on raamatuosad, esi- ja tagakaas ja peatükid. Meedia lisamine nagu WordPressil, värvilisi välimuse teemasid valida ei saa. Kuna mul koolis oli neljapäeval kooli ajaloo konverents direktorite teemal, siis tegin sellest ka e-raamatu. Loe e-raamatut Direktorid läbi aegade. Loodud e-raamatut saab eksportida standformaatidesse PDF, EPUB, MOBI ja teistesse (Hpub, ICML, XHTML, WordPresss XML).

Kuna PressBooks oli tuttava WordPressilaadne, siis otsustasin katsetada ka Sigilit EPUB formaadis raamatute loomiseks. Selle peale kulutasin aga liiga palju aega ja lõpuks see vahend mulle ikkagi ei meeldinud.

Niisiis SIGIL. sigil

Tuleb arvutisse installida. Töötab Windows’i, Linux’i and Mac’iga. Tekstidena kasutab xhtml faile, mida saab redigeerida kas tekstivaates või html-koodi vaates. Kujundamseks saab kasutada css-i – lubab manuaal. Mina proovisin mitut css faili, kuid kujundus jäi ikkagi tavaliseks nn mittekujundatuks. Ehk oli asi minu telefonis olevas Epub Readeris? Ei tea.  Arvutisse paigaldatud Sigiliga saab küll luua ja redigeerida, aga epub-i kui raamatu vaadet ta ei näita.  Salvestasin oma (jällegi direktoritest tehtud) epub faili dropbox-i ja avasin selle telefonis oleva Aldiko Readeri abil – täiesti e-raamatu moodi oli :-). Laadisin faili ka üles oma serverisse, kuid sealt millegipärast telefon ei ava. Aadress on http://www.taimi.dreier.ee/pyg-direktorid.epub. Arvuti tunneb küll faili ära ja Ghrome brauser laeb alla.

Küsimus: kas Windows arvutile on ka tarkvara olemas Epub-failide lugemiseks?

Õpilastega oleme me teinud e-raamatuid vahendiga Myebook.com. Näiteks Londoni vaatamisväärsustest,  sõudmisest või Pärnu linna ajaloost.

Kas koolid peaks oma piiratud rahalisi vahendeid investeerima tahvelarvutitesse või tuleks võtta suund BYOD lähenemisele?

Sellele kas-küsimusele ei saa vastata valikutega ei/jah, nagu tavaliselt. Kui kool lihtsalt ostab tahvelarvutid, aga nendega ei tehta midagi tarka vaid lihtsalt mängitakse ja surfatakse, siis on vastus “ei”. Kui koolis on eestvedaja, kellel on teadmisi, kogemusi, tahtmist (ja mida kõike veel) selleks, et tahvlid tunnis tõeliselt töösse panna, siis on vastus “jah”.

Suuna BYOD (meil oli kursusekaaslastega vesteldes ettepanek – võtame kasutusele väljendi KOS – kaasas oma seade, miks me peame ingliskeelsete väljenditega rääkima?) lähenemisele saab võtta kohtades, kus elavad majanduslikult kindlustatud lapsed. Tean mitmeid  maakoole, kus ei ole õpilased ja õpetaja nutitelefoni ega tahvelarvutit kordagi kasutanud, omamisest rääkimata. Minu koolis on umbes pooltel õpilastel, keda ma õpetan, nutitelefon. Kuna meil levib koolimajas ka vaba wifi, siis nad kasutavad oma seadmeid tihedalt, eriti vahetunnis, mängimiseks, videode vaatamiseks, muusika kuulamiseks ja muuks selliseks lõbusaks.  Mina olen tunnis natuke QR koodidest rääkinud ja nende vähestega, kellel see oli olemas, kasutanud. Korra oli neil ka navigeerimisülesanne: erinevate koduteede pikkuste mõõtmine telefoni abil.

Mart Laanpere (2013) oma selle nädala Postimehe artiklis on küll positiivselt meelestatud igale õpilasele arvuti andmisest. Artiklist loen põhjusest, miks nii vähe kasutatakse digitaalseid vahendeid : “Üks põhjusi on asjaolu, et igal õpetajal ja õpilasel ei ole veel käepärast oma personaalset arvutit – nii arvas Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) professor Nicholas Negroponte”.

Mina ei ole ole nii optimist-sinisilm. 🙂 Asi on ikka inimeses, mitte tehnikas.  Või nagu keegi kunagi ütles – probleem jääb ikka klaviatuuri ja tooli vahele.

Kasutatud materjalid

Põldoja, H. (2012). Uued tehnoloogiad õppematerjalide koostamiseks. Loetud aadressil  http://oppematerjalid.wordpress.com/oppematerjalid/uued-tehnoloogiad-oppematerjalide-koostamiseks/

Laanpere, M. (2012). 21.sajandi kool: personaalne õpikeskkond, e-õpik ja teadmusloome. Videoloeng aadressil http://vimeo.com/40589986

 Laanpere, M. (2013). Mart Laanpere: igale õpilasele oma arvuti. http://arvamus.postimees.ee/1185576/mart-laanpere-igale-opilasele-oma-arvuti/

8.M-õpe

8. ülesanne: http://ifi7056.wordpress.com/2013/03/25/8-nadala-ulesanne-2/

Vajalikke mõisteid

M-õpe – mobiilsete seadmete rakendamine õppetöös. Tänapäeval on peamisteks mobiilseteks seadmeteks:

  • Pihuarvuti (i.k. handheld computer, ka PDA): taskusse mahtuv pisiarvuti, mis võimaldab kasutada suurt osa laua-arvuteile loodud tarkvarapakettidest; üldjuhul saab pihuarvuti abil ühenduda ka traadita Internetti;
  • GPS-seade : globaalset positsioneerimissüsteemi kasutav asukoha määramise seade, kallimatel versioonidel on sees ka detailsed kaardid;
  • Nutifon (nutikas telefon, i.k. smartphone): pihuarvutile iseloomulike lisavõimalustega täiendatud mobiiltelefon; kallimatel versioonidel on peal ka GPS-vastuvõtja ja nendega saab kasutada traadita Interneti ühendust (Wifi);
  • Internetitahvel (i.k. Internet Tablet): pihuarvuti-sarnane seade, mille peamiseks otstarbeks on juurdepääsu võimaldamine traadita Internetile (Wifi); erinevalt pihuarvuteist puudub Interneti-tahvlitel üldjuhul kontoritarkvara kasutamise võimalus;
  • Mp3-mängijad (nt. iPod): muusikafaile mahamängivad taskuseadmed, üldjuhul suudavad näidata ka fotosid ning kallimad eksemplarid ka videosid;
  • Digitaalsed diktofonid ja foto/videokaamerad. (Laanpere, 2011a)

GPS – moodustatud sõnaühendist Global Positioning System  ehk Globaalne Positsioneerimissüsteem. GPS süsteem on üles ehitatud 24 satelliidile, mis tiirlevad 20 200 km kõrgusel ülitäpselt määratud orbiiti mööda. Iga satelliit teeb ööpäeva jooksul kaks täistiiru ümber Maa ning saadab lühilainesignaaliga maa suunas oma koordinaadid. GPS-vastuvõtja töötab üksnes välitingimustes (s.t. mitte siseruumides). (Laanpere, 2011b)

Õuesõpe – õppimine ehedas keskkonnas vahetu kogemise, ise tegemise ja kogetu teistele vahendamisega (Tammets, 2009)

Näide m-õppe rakendamise kohta, mida oleks võimalik tuttavas õpikeskkonnas kasutada

andropoff 013aKahel korral olen Tiigrihüppe koolitajate suveseminaril osalenud GPS-seadme abil läbi viidud orienteerumis- ja mälumängus. Esimesel pildil toimub seadmete ettevamistamine mänguks. Igas kontrollpunktis avanes ülesanne ja tuli vastata küsimusele või täita ülesanne. Lisaks GPS-idele tuli kasutada veel ka mobiiltelefoni, sest paaris kohas tuli täita ülesanne, näiteks kujutada käepäraste vahenditega tiigrit.

andropoff 014Teisel pildil on minu rühma tiiger – joonistasime liivale. andropoff peeter2Samuti oli vaja koguda ja ära tunda seeni – kas peast või m-õppevahendi abil. Kolmandal pildil püüan leida koos Ly-ga õiget suunda.

Artiklis Käsi-GPS seadmete kasutamine õuesõppes kirjutab Mart Laanpere (2011b) erinevatest orienteerumismängudest GPS-seadme abil. Meie mäng ilmselt kuulus liiki geopeitus.

Tänapäeval võib asendada käsi-GPS seadmed ka nutitelefonidega. Enamustel nutitelefonidel (minul on kogemused Androidiga, mitte IPhonega) on võimalik sisse lülitada GPS positsioneerimine. Mina näiteks kasutan RunKeeper rakendust, mis võimaldab GPS-i abil kõndimise, jooksmise või jalgrattasõidu teekonda, aega, kiirust jmss jälgida, kasutajale teatada soovitud aja või teekonna järel teatada. Samuti salvestab see andmed veebikeskkonda ja hiljem saab ka kõiki treeninguid analüüsida arvuti abil.

Eesti Infotehnoloogia Sihtasutuse e-Õppe Arenduskeskuse E-õppe kevadkonverentsil 2012 Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis  oli üks väga huvitav paneel – nutikohvik, kus 7 esinejat rääkisid oma kogemustest nutitelefonide kasutamisel õppetöös. Samuti mängisime ka nutitelefonimängu, kus majja peidetud QR-koodide abil esitati küsimusi ja suunati järgmisse kontrollpunkti. Lõppu jõudjaid ei olnud palju ja minul õnnestus ka üks väike auhind saada.

GPS-i abil asukoha määramisest on kasu, kui on nutitelefoni abil vaja leida teekond mingisse punkti. Google mapsi vahendist navigeerimise valimine võimaldab hankida juhiseid, kuidas sinu asukohast liikuda soovitud aadressile. Võhikuna Tallinnas olen seda mitu korda kasutanud, et leida kõige otsemat teed soovitud kohta.

Õpilastega õppetöös ei ole ma õuesõpet veel kasutanud. Põhjust ei oska öelda. Ehk on olnud ajapuudus – organiseerimist enne esimest korda on palju (ette valmistada kohad, küsimused, ülesanded, kas GPS-i ja aadressiga või QR-koodiga, siis kas kõigil võistkondadel on ikka seade, koolil ei ole, siis järelikult tuleb kasutada seda BYOD ehk nagu me kursusekaaslastega leiutasime eestikeelse lühendi KOS). Loodan mai lõpus see 7. klassiga ette võtta.

Lugesin ka Merlin Liiva magistritööd Mobiilse tehnoloogia rakendamine õuesõppes: interaktiivsed õppematerjalid ja virtuaalne koostöökeskkond õpetajatele. Seal oli huvitavaid mõtteid ja ideid, kuid kuna see on kirjutatud aastal 2009, siis on natuke vananenud tekst; palju asju, mida tänapäeval saab kasutada, seal kirjas ei ole.

 

Kasutatud materjalid

Pata, K. (2009). Narratiivne loov õppimine Web 2.0.  Loetud SlideShare keskkonnas aadressil http://www.slideshare.net/TKHK/narratiivne-loov-ppimine-web-20

Laanpere, M. (2009). Infotehnoloogia ja õuesõpe – vastased või liitlased? Loetus SlideShare keskkonnas aadressil http://www.slideshare.net/martlaa/infotehnoloogia-ja-uespe-vastased-vi-liitlased?

Tammets, P. (2009). Mope09. Loetud SlideShare keskkonnas aadressil http://www.slideshare.net/tammets/mope09

Laanpere, M. (2011a). E-õppest m-õppeni. Loetud LeMilli keskkonnas aadressil http://lemill.net/community/people/Mart/collections/m-ouesope-1/content/webpages/e-oppest-m-oppeni

Laanpere, M. (2011b). Käsi-GPS seadmete kasutamine õuesõppes. Loetud LeMilli keskkonnas aadressil http://lemill.net/community/people/Mart/collections/m-ouesope-1/content/webpages/kasi-gps-seadmete-kasutamine-ouesoppes

Liiva, M. (2009). Mobiilse tehnoloogia rakendamine õuesõppes: interaktiivsed õppematerjalid ja virtuaalne koostöökeskkond õpetajatele. Loetud aadressil http://www.cs.tlu.ee/instituut/opilaste_tood/magistri_tood/2009_kevad/merlin_liiva_magistritoo.pdf

Arvutipõhine testimine

3. ülesanne http://oppematerjalid.wordpress.com/2013/03/07/kolmas-teema-arvutipohine-testimine/

1. Ühe testide koostamise vahendi tutvustus ja näide

Testide koostamise vahend – Hot Potatoes. Valisin selle vahendi, sest see on minu lemmik olnud juba palju aastaid. Peale minu meeldib see ka paljudele teistele õpetajatele ja ka 12. klassi õpilased tegid selle abil enesekontrolliteste. Õppisime HTML-keelt õpilastega, seejärel nad valisid meeldiva teema ja sihtgrupi (vanuse) ning tegid testid, siis koostasid avalehe ja avaldasid kas hot.ee või zone.ee serveris. Siinkohal mõned näited õpilaste töödest: Kas tunned kuid?,  Tennis, II Maailmasõda, Automargid, Jalgpall.

Tutvustuse teen lühidalt, sest “kuumade kartulite” kohta on mitmed eestikeelsed head tutvustused ja juhendid olemas. Ma ei taha neid kasutada ega korrata. Kirjutan natuke tähelepanekuid oma kogemustest.

JCloze – lünktest. Tavaliselt koostatakse lünk selleks, et vastaja sinna sisse ise kirjutab. 7. klassi informaatika arvutite ajaloo teema korral tahtsin õpilasi panna mõtlema sellele, mis oli enne ja mis peale seda toimus. Lihtsalt aastaarve pähe õppida pole ju mõtet (mäletan, et ma ise kunagi õpilasena vihkasin neid töid, kus oli vaja aastaarve pähe õppida ja neid vastata).

cloze

Sellepärast koostasin lünktesti sellisel moel, et lisasin lünkadele rippmenüüd (HotPotatoes programmi seadistuste aknast vahelehelt Muud valiku Use dropdown list instead of ….). Kui ma esimest korda sellist testi tegin, olin üllatunud, et õpilased töö liiga hästi ära tegid. Siis sain aru, et õpilased said ka aru, et ripploendis on sõnad samas järjekorras, kui nad ka lünkadena on. Ma lootsin, et nad mõtlevad valides arve, sellele, kuidas ajalooliselt järjekord oli, aga nemad lugesid, mitmes lünk ja mitmes sõna. Siis otsustasin nad ära petta: 

kood-cloze

võtsin lahti testifaili HML-koodi ja muutsin järjekorra ära. Nüüd jäin rahule. Asi, mida veel vähe kasutatakse testide juures, on lugemismaterjali lisamine võimalus anda teha tööd tekstiga. Näiteks selle testi juures saan anda juurede kas veebilingid või päris täisteksti, mida peavad õpilased lugema ja vastused leidma. Me kurdame, et õpilastel puudub funktsionaalne lugemisoskus. Sellise testi abil saab seda arendada. Selle lünktesti näide.

JMatch – vastavusse seadmine. Seda testitüüpi saab koostada kahel erineval moel, kas valida õige vastavus rippmenüüst või lohistada paremast veerust õige vaste vasakus veerus olevaga kokku.

match-pilt

Kui on tegu pildi järgi vastuse leidmisega, siis on hea teha rippmenüüga testi, sest tavaliselt ei mahu korraga ekraanile ära kõik pildid ja siis on väga ebamugav lohistada. Piltide lisamisel tuleks meelde jätta, et  pildi nimes ei oles tühikuid ega katusega tähti ja et pildi lisamise aknas ei oleks pealkirja real sellel pildil oleva objekti nime. Muidu vastaja liigub hiirega pildile ja talle öeldakse kohe, mis on pildil. Minul on kirjutatud sinna tekst mis on? Parema välimuse tarbeks võiks piltide laius olla sama (minu näitetestis 275 px).  Testi avaldamisel tuleb serverisse saata ka pildifailid! Näide piltidega testist – Mis on korpuse sees?

matchMõistete või võõrsõnade vmss vastavusse viimise korral on lohistamisharjutus mugav, eriti meeldib seda teha õpilastel puutetahvli abil. Siin võiks jälle seadistuste aknast lehel Muud märgistada ära valikud: Paiska küsimuste järjekord segi igal lehe uuesti laadimisel – võimaldab kõrvuti istuvatel õpilastel saada ülesanded teises järjekorras; Kuva piiratud arv küsimusi iga kord, kui leht laaditakse – võimaldab saada õpilastel osaliselt erinevaid ülesandeid. Minu näites arvuti riistvara osade kohta on testis 12 vastavust, aga korraga antakse õpilasele leida 10. Lisasin sellele testile taustaks pildi. Mõnikord on see õigustatud – lohistan mõisted ära ja pilt ilmub nähtavale. Aga väga palju oleneb monitori resolutsioonist ja sellest, millele õpilase tähelapanu nüüd suundub, kas testile või pildile. Mis teie arvate, kas siia sobib see pilt taustaks või mitte?

JQuiz- valikvastustega test  (viktoriin).

quiz

Võimaldab teha küsimusi: kas ühe õige vastusega, mitme õige vastusega (nn liikide märkimine),  lünka kirjutatava vastusega või hübriidküsimusena, kus peale n. korda valesti lünka kirjutamist kuvatakse valikvastused, mille seast tuleb õige leida (n on testi koostaja määrata).
Näitetestis arvuti riist- ja tarkvara kohta on koostatud 15 küsimust, aga igale vastajale kuvatakse korraga 10. Andsin ka käsu paisata küsimuste ja ka valikvastuste järjekord segamini peale lehe uuesti laadimist (nii tulevad õpilastele erinevad ülesanded-vastused ette). Eemaldasin ka nupu Näita kõiki küsimusi korraga. Õpilastele meeldib näha oma töö kulgemist peale iga küsimusele vastamist – selle saab ka määrata samast seadistuste aknast, kas kuvada skoori ja õigesti vastatud küsimuste arvu.

JMix – järjesamisülesanne. Üks lihtsamatest testi liikidest. Saab teha kas klikatava või lohistatava. Kui on vaja kirjutada juurde õpijuhist või anda lugemistekstis arusaamiseks ülesannet, siis saab teha ainult klikatava testi. Näide arvuti mäluühikute järjestamiseks kasvavas järjekorras on puutetahvlil kasutamise jaoks lohistatavana tehtud ja lisateksti sisestamiseks valitavana. Kumba eelistad sina?

JCross – ristsõna. Paljud ristsõnade lahendajad alustavad kõige lihtsamatest sõnadest või nendest, mida nad kindlalt teavad. Sellepärast soovitan märgistada valik Kuva kõik näpunäited ristsõna ruudustiku all. Näide ristsõna arvuti seadmete kohta.

2. Mõtteid teadusartiklist

Juggling hot potatoes: decisions and compromises in creating authoring tools for the Web

1. Harjutuse disain: keeruline versus lihtne.  Autorid tahtsid luua midagi keerulist, sest siiani olid kõik interaktiivsed harjutused olnud nn ühe kliki harjutused.

2. Andmed sisse, harjutus välja: konfigureerimise võimalikkus versus lihtsus.  Hot Potatoest teste oskavad luua ka algtasemega arvutikasutajad. Suur osa testide koostamisest tähendab andmete sisestamist  või kopeerimist kusagilt tekstifailist.

3. Arvutitele suunatud: vanemad versus modernsed vahendid. Autorid tahtsid luua tarkvara, mis sobib kasutamiseks kõikidele brauseritele.

4. Mitmeplatvormiline disain: järjekindlus versus tõhusus.  Programm sobib kasutamiseks erinevates Windowsi versioonides ja ka samuti Mac-arvutites. Need platvormid on mõlemad kasutusel ja Hot Potatoes käitub mõlemas sarnaselt, kuigi vahendid nende loomiseks olid väga erinevad.

5. Teistest vahenditest ja meeskondadest sõltuvus: võimsus versus praktilisus. Testide avaldamiseks pole vaja administraatori õigusi, oskuseid ega servereid, igaüks saab oma testi avaldada. Negatiivsena on nimetatud seda, et täitjate tulemusi ei salvestata ühtses masinas, aga see ei olnudki autoritel algselt plaanis. Nad on loobunud turva- ja jälgimise võimalustest, eelistades võimalikult suurt kasutajate hulka.

Kasutatud materjalid

Arneil, S., & Holmes, M. (1999). Juggling hot potatoes: decisions and compromises in creating authoring tools for the Web. ReCALL, 11(2), 12–19. [Open Access]

7. Enesejuhitud õppimine

7. ülesanne http://ifi7056.wordpress.com/2013/03/11/kodutoo-6/

Mõistekaart enesejuhitud õppimisega seotud mõistetest

enesejuhitud-oppimine

kliki suurema joonise saamiseks

E-kursusel õppimine toimub enesejuhtimise teel. Enne õppima asumist peaks õppija olema teadlk oma praegustest oskustest, uskuma oma võimatesse, analüüsima oma isikuomadusi, kontrollima, millised on õppima asumise vajadused ja arvestama oma tunnetega. Siis seab õppija endale eesmärgid: milliste vahendite, tegevuste, meetodite ja protsessi teel need täidetakse. Kindlasti tuleb hinnata oma eesmärke, kas on reaalsed, kas motiveerivad pingutama. Eesmärgid tuleks e-õppekursusele õppima asudes kirjutada õpilepingusse ja reflekteerida kursuse käigus (nt e-portfoolio abil). Oluline on teha vahekokkuvõtteid.
Kõike seda on parem teha mitte üksinda, vaid kaas teistega, jagades ja saades uut teadmist. Koostöö võib olla suuremas kogukonnas, väiksemas rühmas või ka paaristöö. Tihti kasutatakse lisaks veel tuutori ehk õpijuhendaja abi, kes toetab, nõustab ja vajadusel aitab suunata.

E-kursuse õpidisain peaks olema selline, mis võimaldab õppijal kõige sellega tegeleda. E-kursusel õppija tahab saada kinnitust, et ta on ikka õigel teel. Selleks peaks olema võimalik saada tagasisidet nii juhendajalt (kui see on olemas), kui kaaslastelt ja ka (keskkonnast) õppematerjalidest – st peab olema võimalik teha enesekontrolliteste ja saada kinnitust sellele, mida olen juba uut õppinud ja mida on veel vaja õppida.

6. Distantsõppes tehtavad rühmatööd

6. ülesanne http://ifi7056.wordpress.com/2013/03/04/6-kodutoo/

  • Koginitiivne konstruktivism haridustehnoloogias: mõistekaartide ja mudelite koostamine, disainimine, konstrueerimine, uurimine, tähenduste loomine (Pata, 2011).
    Keskkonnad mõiste- ja ideekaartide loomiseks (Mindomo, Mindmeister,  Text2Mindmap, Bubble, DabbleBoard (tundub, et keskkond on oma töö lõpetanud),  FlowChart, jt),  puzzled jt mõttemängud (miksikeconceptispuzzles, vint,  karu, ). Uurimised, rollimängud ja simulatsioonid (Noor Loodusuurija, Tere Kevad, videod füüsika ja keemias, majanduses)
  • Sotsiaalkonstruktivism: indiviidid ja rühmad loovad ühist teadmust,
    Keskkonnad LeMill, Google Doc ja Sites, Blogger, wikid, moodle,  Skype ja Msn, ühisjoonistamise keskkonnad, FB, foorumid jne)

Paljudel veebikursustel oled kokku puutunud distantsõppes tehtavate rühmatöödega.
Meenuta ühe oma rühmatöö valmimisprotsessi ja too välja:

1) …mitu liiget oli rühmas ja kuidas rühm kokku sai (mida oleks tulnud teha teisiti?)
Tegime eelmisel semestril rühmatööd kursusel “Õpikeskkonnad ja -võrgustikud”. 3-liikmelises rühmas koostasime ühe 3 minutilise video virtuaalse õpikeskkonna teemal ning tutvustasime seda viimases seminaris. Arvestatavaks ajamahuks oli umbes 20 tundi, video pikkus pärast pidi olema max 3 min kokku. Avaldamine youtube, vimeo vm keskkonnas.
Rühma liikmed valisime ise. Oleme varem tuttavad, kõik kolm Tiigrihüppe koolitajad ja palju koolitustel ja seminaridel koos käinud. Teadsime ja usaldasime üksteist. Mul ei tekkinud korrakski mõtet, me ei saa hakkama ja mõni rühmast võiks alt vedada – see viimane on väga oluline rühmatöö tegemisel (mul on ka negatiivne kogemus olemas ühest teisest rühmatööst teiste inimestega!).
Töö käis põhiliselt Skype ja ka Google Docsi teel. Kasutasime ka DropBoxi teenuseid failide vahetamiseks.

2) …millised raskused ilmnesid rühmatööd tehes
a) seoses tehtava ülesande mõistmisega
Raskusi ei esinenudki. Alguses oli ajurünnak, mis teemal video teha. Saime kohe kokkuleppele ja lahkarvamusi ei olnud.
b) seoses rühmaliikmete vahel ülesannete jagamisega ja rühma regulatsiooniga
Igaüks töötles oma osa ise ja üks rühmaliikmetest siis liitis need kokku. Temal oli muidugi kõige rohkem tööd lõpus, aga tundub, et tal ei olnud midagi selle vastu ja ta nautis selle töö tegemist. Probleeme ehk tekkis sellega, et iga liikme video osa oleks 1 min pikk. Mina ei suutnud oma filmitud pooletunnisest  materjalist piisavalt lühikest klippi kokku lõigata ja see jäi lõpuks pooleteise minutiseks. Kaaslased olid mõistvad ja ei nõudnud, et peaks lisatööd tegema ja veel midagi välja lõikama . See oli väga meeldiv!

3) Loe teiste kursusel osalejate kogemusi ja tee oma blogis üldistus, millised tegurid on olulised, et kujuneks jagatud arusaamine rühmas
Seda saan lisada siia hiljem, kui teistel ka tööd valmis on.

a) Mida oleks tulnud teha teisiti, millist haridustehnoloogilist tuge oleks pidanud pakkuma sisu koosloomise osas?
Nagu eelnevalt kirjutasin, läks meie rühmatöö väga edukalt. Ma ei oska nagu midagi nimetada, mida teisiti teha 🙂

b) Mida oleks tulnud teha teisiti, millist haridustehnoloogilist tuge oleks pidanud pakkuma, et edendada rühmaliikmete vahelist arusaamist üksteise tegevusest, plaanidest ja tegevuse eesmärkidest?
Me suhtlesime Skypes peaaegu iga päev. Seetõttu rohkem tuge oleks ilmselt seganud, mitte aidanud. 🙂 Ma tean küll ütlust: “Alati saab paremini”. Eriti armastavad seda õpetajad.  Mulle jäi hea soe tunne südamesse selles tööst, kus me toetasime ükstest pidevalt ja ma ei muudaks seekord midagi.

Tahtsin just seda rühmatööd välja tuua, kui positiivset näidet. Negatiivset kohtab nagunii liiga palju igal pool.

Kasutatud materjalid

Pata, Kai. (2011). Konstruktivistlikud õpidisainid haridustehnoloogias. Loetud Slideshare aadressil http://www.slideshare.net/kpata/ifi7056-loeng6?ref=http://ifi7056.wordpress.com/6-nadal/

Magistritöö probleemi püstitus

Ülesanne http://magtooseminar.wordpress.com/2013/03/03/kontaktpaev-ii/

Kui ei ole veel selgeks saanud täpne teema ning mõtteid on mitmeid, siis tasub need kindlasti kirja panna ning arutame siis koos, mis probleem just käsile võtta.

Minul just see mure ongi – ma ei ole endaga ja juhendajaga suutnud kokku leppida teemas, temaatikas.

Võtsin ühendust ühe potentsiaalse juhendajaga, kuid ta ei osanud ka veel midagi öelda aja puudusel.

Mul mõlgub meelel kirjutada töö teemal uurimistöö gümnaasiumis (referaat, loovtöö, praktiline töö põhikoolis).

Olen selle temaatikaga palju kokku puutunud. Paar aastat tagasi kutsus Tiigrihüpe kokku ühe töörühma põhikooli informaatikaõpiku kirjutamiseks. Selles kirjutasin ma referaadi vormistamise osa.
Osalesin TÜ koolituskursusel Uurimistöö juhendamisest gümnaasiumis ja see sundis mind välja töötama Tiigrihüppe “Õppiva Tiigri” projekti tarbeks 20-tunnise koolituskursuse Uurimistöö arvutil. (mille me koos Eevi Tarroga valmis kirjutasime). Viisin läbi ka oma koolis pilootkursuse ja seda viiakse nüüd Eestis edukalt läbi.

Oma koolis ma veel haridustehnoloogina ei tööta, kuid aitan õpetajaid uurimistööde juhendamisel. Samuti on mul 10. klassidel kursus “Arvuti kasutamise uurimistöös”.

Ma ei tea täpselt teemat ja uurimisküsimusi hetkel, aga magistritööd  ma tahaks kirjutada (uurida) uurimistööde teemal.

Kõik ideed on oodatud! Juhendaja on ka oodatud! 🙂

5. Probleem- ja uurimuslik õpe

5. ülesanne http://ifi7056.wordpress.com/2013/02/25/5-nadala-ulesanne-3/

Vastused küsimustele

  1. Miks probleemide lahendamise kaudu õppimine on edukas? Kuidas erineb see traditsioonilisest faktikesksest õppest?
    • Ainult teooria õppimine ilma katseid, eksperimente tegemata ja probleeme lahendamata või teooriat praktikas kasutamata kaob õpilastel huvi aine vastu. Võime kaotada mõne tulevase teadlase.
    • Õpilastes tuleb tekitada soov enda jaoks midagi uut avastada. Õppimise tulemuslikkuse tagab eelkõige õpilaste sisemine motivatsioon, aga mitte saadavad hinded või hilisem kasu. (Pedaste, Sarapuu, & Mäeots, 2008).
    • Faktikeskse õppimise korral annab õpetaja teadmised õpilasele valmiskujul kätte – õpi ainult selgeks, aga miks need nii on ja kas teisiti ka saab, seda ei tea. Probleemõppe puhul püstitatakse probleem ja püütakse seda lahendada. Valmisteadmisi õpilasele ei anta ja tulemus saab teada alles peale järelduste tegemist. Õppimine koosneb järgmistest etappidest: probleemi määratlemine, uurimisküsimuste sõnastamine, hüpoteeside püstitamine, uuringu planeerimine, uuringu läbiviimine, tulemuste analüüs ja tõlgendamine ning järelduste esitamine (Pedaste, Sarapuu, & Mäeots, 2008).
  2. Kuidas saab reaalse elu probleemiga siduda teoreetilisi teadmisi ja teadmiste loomise vahendeid? (mis on ankurdamine?)
    • Ankurdamine on  üks mõttemustritest – ankrusse jäämine. See sageli ilma meie enda teadmata mõjutab meie otsuseid ja käitumist.
    • Ankurdamine – inimesed seovad oma hinnangud ja eeldused faktidega. Teades mingit suurust, otsitakse seonduva küsimuse vastust samast suurusjärgust.
    • Psühholoogid on tänaseks kirja saanud terve pika nimekirja erinevaid efekte, mis suunavad inimesi tegema irratsionaalseid otsuseid.

      Võtame näiteks ühe tuntuma efekti – ankurdamise. Sisuliselt ütleb see, et inimeste hinnangud on mõjutatud (suvalistest) ettesöödetud numbritest.

    • Ankurduda võib ka oma eelarvamusse (nt oma tegevuse iga hinna eest õigustamine)
    • Üks tuntumaid õpidisaini poolt toodud uuendusi on ankurdatud õpetamine, kus probleem seotakse kompleksse ja realistliku stsenaariumiga (makrokontekst). Ankurdatud õppes kasutatakse probleemi esitamiseks tihtipeale video- ja multimeedia materjali, kuhu on koondatud nii probleem kui eeldused. Ülesanded on tavaliselt mitmeastmelised, nii, et lõpplahenduse saamiseks tuleb kasutada erinevaid teooriaid ja allikaid. Ankurdatud õppe meetodile tuginevad ka mitmed väikelastele suunatud arvutipõhised õppeprogrammid, kus tuleb lõppeesmärgini jõudmiseks lahendada mitmeid ülesandeid. Ülesannete lahendamiseks tuleb omandada uusi teadmisi ning demonstreerida nende kasutamisoskusi. (Jonassen, 2004)
  3. Miks kasutatakse probleemide lahendamisel uurimuslikku lähenemisviisi?
    • Probleemi tekitamise meetod eeldab mingi konkreetse ülesande lahendamist,  mis tavaliselt esitatakse suuliselt või kirjalikult teksti näol. Uurimisküsimusi võivad esitada nii õpetajad kui õpilased. Seejärel leitakse lahendused ja selgitused ning põhjendatakse saadud vastuseid. Uurimusliku lähenemisviisi käigus leitakse ja uuritakse 
    • probleeme, arendatakse hüpoteese, planeeritakse, kogutakse andmeid ja tehakse probleemide

    • lahendamiseks järeldusi. (Digitiiger, 2009)

  4. Millist uurivat probleemõpet eelistada, kas üksi või ühiselt uurides?
    • Mina soovitan ühiselt uurides. Enamus õpilaste tehtud kodutõid on individuaalsed, aga nad peaksid saama enne kõrgkooli õppima asumist või töökollektiivis ühistööga hakkama saamiseks olema teinud ka koostööd kaasõpilastega, uurima ühiselt, rühmatööna. Probleemõppes kohtavad õpilased probleeme nagu nad reaalelus ilmnevad – kas ebapiisavate andmetega või üleliigsete andmetega. Probleemõppega omandavad õpilased mitte alati üheseid vastuseid omavate probleemide lahendusoskust, mida on vaja paljudel erialadel – arstidel, inseneridel, ka õpetajatel, poliitikutel jne. Tavaliselt ei lahenda nad reaalelus probleeme üksikult.
    • Probleemõppe juures toimib sama loogika, mis uurimusõppes, kuid need kaks meetodit erinevad teineteisest selle poolest, et esimesel juhul leitakse mitmete lahenduste hulgast parim lahendus ja põhjendatakse seda, teisel juhul toimub uurimisküsimuse või -probleemi põhjal püstitatud hüpoteesi kinnitamine või kummutamine kogutud katseandmete (vaatlusandmete) põhjal. (Digitiiger, 2009)
  5. Vaata algkooliõpilastele mõeldud õpimängu Muinasmaa. http://ennemuistne.ee/. Millised on selles situatiivsust andvad elemendid? Kirjelda ühte ankurdamise näidet!
    • Situatiivse õppimise teooria väidab, et iga idee või tegevus on üldistatud kogemus, mida kohandatakse keskkonnaga. Situatiivne õppimine tugineb uurimustel, kuidas inimeste teadmised sünnivad tegevuse käigus, eelkõige uuritakse, kuidas inimesed loovad ja interpreteerivad seda, mida nad teevad. Me võime väita, et õppimine toimub pidevalt iga inimese tegevuse käigus.  Situatiivse õppimise teooria suunab meid märkama, milliseid seaduspärasusi tuleb töökeskkonnas silmas pidada, et õppimist toetada, samuti osundab ta, kuidas iga indiviidi arusaam sellest, kes ta on ja mida ta teeb mõjutab teadmise loomist. (Pata. 2011a)
    • „Ennemuistne“ on tasuta veebimäng, mille lugu on inspireeritud Eesti rahvakultuurist ja üldhariduse riiklikust õppekavast. Mängus tuleb kasutajatel avastada Muinas-Eesti maailm, koguda erinevaid taimi, neid vahetada esemete vastu ja lahendada erinevaid katsumusi. Mängida saab üksi või koos teistega. Mängu eesmärk on süvendada huvi Eesti rahvapärimuse vastu, suurendada õpihimu ja täiendada koolis õpitut ning kõike seda kogeda koos sõprade ja koolikaaslastega.
    • Situatiivseid elemente on palju. Kohe alguses saab praktikas selgeks, kuidas toimub liikumine, kiirem liikumine ja mida on vaja teha, et mängus edasi jõuda. Mängu edenedes ei ole vaja enam lugeda nii palju juhiseid, sest tegevuse käigus saab selgeks, kuidas ja kust mida saada, et vajalikke vahetusi teha. Näiteks saab ka kohe selgeks, kuna mäng käib vahetuste peale, aga alguses ei ole teada, mida millega vahetada saab, siis tasub kõik asjad üles korjata, mida saab, et mitte hiljem nende korjamiseks tagasi sellesse stseeni pöörduda. Muidugi on see limiit, et pauna mahub 30 eset. Mängus on mitmed erinevad seiklused ja need saavad toimuda üheaegselt. Tuleb ainult meelde jätta, mida oli vaja koguda ja millega vahetada mingi seikluse lõpuleviimiseks.

Kasutatud materjalid

Pata, Kai. (2011a). Situatiivsed haridustehnoloogilised õpidisainid 5. loeng. Loetud SlideShare keskkonnas http://www.slideshare.net/kpata/ifi7056-5loeng

Pata, Kai. (2011b). Uurimuslik lähenemine ja probleemipõhine õpe haridustehnoloogilistes õpidisainides 7. loeng Loetud SlideShare keskkonnas http://www.slideshare.net/kpata/ifi7056-loeng7

Margus Pedaste, Tago Sarapuu, & Mario Mäeots. (2008). Uurimuslik õpe IKT abil. Loetud aadressil http://htk.tlu.ee/tiigriope/index.php?title=Uurimuslik_%C3%B5pe_IKT_abil

Eno Tõnisson. (2008.). Matemaatika arvuti abil matemaatikatunnis ja mujalgi. Loetud aadressil http://htk.tlu.ee/tiigriope/index.php?title=Matemaatika_arvuti_abil_matemaatikatunnis_ja_mujalgi.

Lukas, Art. (2013). Kuidas me teid kallutasime. Loetud Pärnu konverentside blogist aadressil http://www.konverentsid.ee/kuidas-me-teid-kallutasime/

Jonassen, D.H. (2004). Learning to Solve Problems. An Instructional Design Guide.ISBN: 0-7879-6437-9

Probleemõpe. (2009).  Loetud Digitiigri Moodli kursusest aadresilhttp://erut3m.havike.eenet.ee/digitiiger/pluginfile.php/15997/mod_resource/content/0/VI_moodul/Probleemope.doc

Mängust. (2013). Loetud Ennemuiste mängu lehelt aadressil: http://ennemuistne.ee/mangust

www.delicious.com/taimi

Flickr Photos

märts 2013
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

RSS Elo

RSS Kristi

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Meelis (Ht-uuring)